Naised enamasti üksi kodus olles võõrastele ust ei ava, ja niimoodi mina ka ei ava - uksesilmast olen näinud imelikke inimesi uksekella helistamas. Kahtlustan, et mõned poisikesed isegi käivad kerjamas niimoodi, vähemalt selline tunne on. Kui Maru kodus on olnud, siis on paljudel kordadel lihtsalt vabandatud, et nad eksisid uksega - mõned võibolla tõesti aga võibolla mitte... Igatahes on parem mitte kellegile võõrale oma kodu ust avada, kes teab. Siin üldiselt ei ole kombeks kunagi võõraid usaldada, sest inimesi on igasuguseid.
Jõusaalid on enamasti vaid kas naistele või meestele. Või kui on meestele mõeldud jõusaal, siis seal on kindlad ajad naistele. Mina käin spetsiaalses naiste jõusaalis, seal saavad ka hijabi kandjad oma juuksed paljastada ja vabamalt riietuda.
Aeroobikatrennid ei ole siin üldse sellised nagu Eestis. Nii palju kui siiani kahes erinevas jõusaalis näinud olen, oli see lihtsalt muusika rütmis võimlemine paarile inimesele. Trenniliigutuste vahel kulutati ka päris palju aega niisama lobisemisele ja seismisele. :) Ausalt mul on tunne, et ma võiks pisijõusaalides isegi aeroobika treener olla aga ma oleks nende jaoks liiga karm ja keegi ilmselt kaua minu trennis ei käiks.
(Kahe viimase punkti puhul on erandiks kallimad ja korralikumad jõusaalid aga nende tasu käib mulle küll üle jõu)
Ma tunnen end tugevana. Eestis liigitusin pigem füüsiliselt nõrgemate sekka kuid siin tunnen, et ma oleks kui supervormis võrreldes vähemalt nende naistega, keda ma jõusaalis olen kohanud.
Ma olen pikk ja suur! Paljud naised on siin nii lühikesed ja pisikesed, tundub, et eriti ülem-egiptuse ehk Egiptuse lõunaosa, päritolu naised (ja tegelikult ka mehed). Ühe uue sõbrannaga tänaval jalutades pean pidevalt talle lähemale allapoole kummardama, et teda tänavamüras kuulda. Pole end kunagi varem kusagil nii pikana tundnud. :)
Kommentaarid
Postita kommentaar